Rahvusvahelisele kogemusele tuginedes on tolmukogumisseadmete valikus kolm taset. Esimene prioriteet on tolmu vältimine-nagu haiguste puhul, on ennetamine kulu-efektiivsem kui ravi. Näiteks võib renni paigaldamine materjali peale-/mahalaadimise ajal või konveieri ülekandepunktidesse oluliselt vähendada tolmu ja aurude teket ja vajalikku töötlemismahtu. Puistematerjalide (nt terasräbu) käsitsemisel võimaldab lokaliseeritud kest tekkival tolmul ja aurudel ringleda ning hajutada nende kineetilise energia sisemiselt, põhjustades suurema osa tolmust loomuliku settimise. Rahvusvaheliselt nimetatakse seda tüüpi mehaanilist tolmutõrjet "passiivseks" (või mitte{6}}toitejõuliseks) tolmukogumiseks. see sobib enamiku stsenaariumide korral enamiku tolmu jaoks ja peaks toimima vähemalt eeltöötlusetapina-.
Teine võimalus hõlmab täiendava veeudu või vahu kasutamist tolmu summutamiseks. Otsene pihustamine teenib kahte eesmärki: esiteks niisutab see tolmuosakesi, pannes need kleepuma, aglomeerima ja kasvama, muutes need õhust hõlpsamini eraldatavaks. Teiseks, kõrge-temperatuuriliste suitsugaaside korral hõlbustab otsene pihustamine aurustumisjahutust; see võimaldab gaasil jahtuda ja mahult kahaneda, kasutades minimaalselt vett, samas kui sellest tulenev gaasi kiiruse vähenemine aitab veelgi kaasa tolmu eemaldamisele. Vanemates õpikutes ja disainikäsiraamatutes väideti sageli, et pihustus{4}}põhine tolmusummutus sobib ainult osakeste jaoks, mis on suuremad kui 50 μm, ja selle efektiivsus on vaid 40–70%. Praktiline kogemus on aga näidanud, et pihustustehnoloogia edusammud võimaldavad pihustussüsteemidel eemaldada peaaegu 100% tolmuosakestest, mis on suuremad kui 10 μm, ja 90–95% tolmuosakestest, mis on suuremad kui 1 μm. Näiteks pihusti{15}}põhised süsteemid, mida kasutatakse tundide tühjendamisel ja terasräbu töötlemisel, on saavutanud tegeliku tolmueemalduse efektiivsuse 90–95%.
Seetõttu tuleks heitkoguste vähendamise, energiasäästu ja kulutõhususe seisukohast prioriteediks seada passiivne tolmutõrje ja otsene pihustamise tõkestamine. Kolmandat võimalust-ventilatsioonil-põhinevat tolmu kogumist- tuleks kaaluda ainult viimase abinõuna. Ventilatsioonisüsteemide jaoks on vaja{5}}energiamahukaid ventilaatoreid ja tolmukogujaid, mis muudab energia säästmise või kulude vähendamise keeruliseks. Kui on vaja ventilatsioonisüsteeme, tuleks esmalt kaaluda madala-energiaga elektrostaatilisi filtriid, riidefiltri (kotimaja) kollektoreid tuleks kaaluda alles viimase võimalusena. Tolmueemaldusseadmete tegeliku valikuprotsessi sellest vaatenurgast vaagimine toob esile parendusvaldkonnad. Näiteks sellistes rakendustes nagu sekundaarne tolmueemaldus muundurite jaoks, kõrgahjuvalu{10}}majatolmu eemaldamine ja peale-/väljalaadimistolmu kontroll, üle 80%-või isegi 90%-tolmuosakestest üle 10 μm; ometi toetub enamik minu kodumaa seadmeid ventilatsioonipõhistest{16}}süsteemidest, mis kasutavad kottfiltreid, mis on küll tõhusad heitkoguste vähendamisel, kuid toovad kaasa kõrgeid tegevuskulusid. Samamoodi koosneb muundur LT (põlemata gaas) tolmueemaldusprotsessis tolm suures osas jämedatest osakestest, kuid elektrostaatilised filtrid (ESP) on sageli projekteeritud 70–100 g/Nm³ sisselaskekontsentratsiooni alusel, mille tulemuseks on liiga palju elektrivälju ja mahukaid seadmeid. Muidugi on mõnede elektrostaatiliste filtrite ebaühtlase tõhususe probleem veel üks praktiline probleem, millega tuleb tegeleda.
